Sama nimi, erinev lugu – White Widow eri tootjatelt

Cannabis Cupi võitis ta 1995. aastal, oma esimesel osalemisaastal. Sellest hetkest alates on White Widow olnud midagi enamat kui lihtsalt sort – see on orientiir, mille järgi teisi hinnatakse. Aga kui arvad, et tead, mis White Widow on, siis õigem küsimus on hoopis: kelle versioon?

Kolm meest, üks legend

White Widow'i lugu algab vaidlusega, mis pole siiani lõppenud. Selle keskmes on kolm inimest, kellest igaüks väidab, et just tema panus oli määrav.

Arjan Roskam tõi White Widow'i maailmakaardile Green House Seedsi nime all. Cannabis Cupi võit tuli tema tallist, ja juriidiliselt kuulub sort tänaseni talle. Green House Seedsi versioon on kahe kümnendi jooksul olnud paljude jaoks esimene kokkupuude selle klassikuga – hästi dokumenteeritud, stabiilse kvaliteediga ja laialdaselt kättesaadav. Geneetiliseks aluseks on Brasiilia sativa-maatõug, mida on ristatud Lõuna-India indica'ga Keralast. Tulemuseks on vastupidav, rikkalikult vaiku tootev hübriid, kus sativa ja indica suhe on ligikaudu 60–40.

Kuid Green House Seedsi endine aretaja Shantibaba – kodanikunimega Scott Blakey – näeb asja teisiti. Tema sõnul oli just tema see, kes White Widow'i tegelikult aretаs, ristates Kerala indica't Brasiilia sativa'ga, ning sort oli täielikult tema töö tulemus juba enne, kui Arjan pildile ilmus. Kui koostöö Green House'iga tülikalt lõppes, lahkus Shantibaba ja asutas Mr. Nice Seedbanki koos Howard Marksiga. Kuna nimi White Widow jäi juriidiliselt Arjanile, müüb Shantibaba oma versiooni nime Black Widow all – mitte sellepärast, et tegemist oleks uue aretisega, vaid sellepärast, et see on tema sõnul sama algmaterjal, lihtsalt uue nimetusega. Black Widow on saadaval ainult tavaliste seemnetena, mitte feminiseeritutena. See on teadlik valik: Shantibaba usub fenotüübivariatsiooni väärtusse ja soovib jätta kasvatajale ruumi ise parima isendit otsida.

Kolmas hääl selles loos on Ingemar, hollandi kasvataja, keda harva mainitakse, kuigi Arjan Roskam on tema rolli ise kinnitanud. Ingemari väitel aretаs tema White Widow'i kuue aasta jooksul, kasutades lähtepunktina käsitsi pressitud hashist leitud seemneid. Ta ei müünud oma geneetikat mitte kunagi – ta andis Green House'ile loa seda kasutada ning 1996. aastal kinkis Paradise Seedsile emaspistikvõsu ja isase algmaterjalidest. Paradise Seeds on sellest tänaseni arendanud IBL-liini (Inbred Line), kus sama geenipärand on põlvest põlve edasi kantud ilma võõra materjalita. See on haruldane lähenemine alal, kus maht trumbib tihti algupärasust.

Kaasaegsed tõlgendused

Royal Queen Seeds on toonud White Widow'i kasvatajate põlvkonnale, kellele loeb lihtsus, prognoositavus ja kättesaadavus. Nende feminiseeritud versioon sobib hästi algajatele ja neile, kes soovivad klassikaga tutvuda ilman suurt eksperimenteerimist. THC-sisaldus jääb umbes 20 protsendi juurde, õisikud on tihedad ja vaikurikkad ning mõju on tasakaalukalt nii füüsiline kui mentaalne.

Barney's Farm on lähenenud White Widow'ile pigem tänapäeva tarbija pilguga. Nende versioon on aretatud mõnevõrra saagikamaks ja vaiku poolest veelgi efektsemaks, säilitades samas klassiku äratuntava iseloomu. Barney'si White Widow sobib eriti hästi sisetootmiseks: õitsemisaeg on umbes 60 päeva ja saak on rikkalik.

Dutch Passion toob lauale oma ajaloolise vaatenurga. Ettevõte tegutseb Hollandis juba 1980ndatest, ja neil on omaenda mälu sellest, milline hollandi aretuskultuur oli enne suurt kaubandusliku ajastut. Dutch Passioni White Widow toetub sellele pikale kogemusele: see on lähemal traditsioonilisele Euroopa tõlgendusele, kus maitse, aroom ja terviklik efekt kaaluvad sama palju kui pelgad THC-numbrid.

Milline versioon on "õige"?

Ehk pole see õige küsimus. White Widow elab täna vähemalt kuues erinevas versioonis, millest igaüks räägib omaenda lugu – kelle kätes on geneetika olnud, milliseid väärtusi aretaja on hinnanud ja kuhu suunas sort on viidud. Green House esindab ametlikku ajalugu, Mr. Nice selle vaidlusaluseimat kihti, Paradise Seeds algmaterjali hoolikaim hoidmist. Royal Queen Seeds, Barney's Farm ja Dutch Passion toovad kukin oma kaasaegse tõlgenduse klassikule.

Harrastajale, kes soovib White Widow'it tervikuna mõista, väärivad need kõik tähelepanu – eri põhjustel, eri olukordades.